Kooikerhondje aretati algselt jahimehe abiliseks pardijahil. Ka tänapäeval kasutatakse üksikuid koeri veel jahikoertena, kuid üldiselt on kooikerhondjest saanud tänaseks hinnatud perekoer. Kooikerhondje on elava ja sõbraliku iseloomuga koer, kes oma kiire õppimisvõime tõttu sobib suurepäraselt agility, flyballi, verejälje, sõnakuulelikkuse ja koeratantsu harrastamiseks. Vaatamata oma väikesele kasvule ei sobi kooikerhondje ainult toakoeraks, kuna tõug vajab väga palju liikumist ja tegelemist. Vähemalt tunnine jalutuskäik looduses iga päev on kohustuslik. Kui koer ei saa piisavalt liikuda ja ei leia oma uudishimulikule loomusele rakendust, muutub ta kas apaatseks või leiab endale kodus meelepärase tegevuse näiteks diivanit närides.
Kooikerhondje on truu oma omanikule, kaitseb teda ja tema vara. Koer saab hästi läbi kõikide pereliikmetega, ka teiste koerte ja kassidega, kui teda kutsikana nendega harjutada. See tõug ei sobi siiski väga väikeste lastega peresse, kuna ei talu liigset väntsutamist.
Kooikerhondje on tundlik müra ja valju hääle suhtes. Seetõttu on lubamatu kutsika ja noore koera õpetamisel looma peale karjuda ja temaga riielda. See ei tähenda loomulikult, et koer võib pererahvale „pähe istuda.“ Kooikeri tuleb õpetada järjepidevalt ja kindlakäeliselt, kuid leebelt. Konkreetne „ei“ lubamatu tegevuse korral on täiesti piisav.
Võõrastesse suhtub kooikerhondje esialgu umbusklikult. Sõltuvalt iseloomust võib koer võõra inimese või koera peale esialgu uriseda või hoopis eemale põgeneda. Kui ta aga kedagi usaldama hakkab, saab sellest alguse eluaegne sõprus.
Nõutud terviseuuringud
1. Silmauuring pärilike silmahaiguste PRA, HC ja RD suhtes, tulemusega terve, mis ei ole vanem kui 2 aastat.
2. Põlveuuring tulemusega 0/0.
3. Vereanalüüs Von Willebrandi tõve (vere hüübimatus) suhtes.
